TOIDURÜHM:
Caroline Männik: ELU projekti käigus õppisin rohkem väärtustama eesti kultuuri ja pärimust ning tekkis tugevam side oma juurtega. Mida tugevamad on juured, seda vastupidavam olen ka igapäevastes elutuultes. Sain rohkelt uusi teadmisi eesti toidukultuuri ajaloo kohta ning tekkis soov eesti köök taas au sisse tuua. Seega usun, et ELU projekti kogemus hoiab mind eesti köögi valdkonnaga ka tulevikus veel seotuna. Lisaks sain arendada enda grupiprotsesside juhtimise pädevust ning teadvustasin taaskord, kui oluline on oskus ülesandeid delegeerida ja vastutust jagada, et vältida läbipõlemist. Üksi saab kiiremini, aga koos jõuab kaugemale. Degusteerimisüritust läbi viies sain astuda suure sammu oma mugavustsoonist välja ning inglise keeles eesti toidukultuuri ajalugu tutvustavat esitlust läbi viia. Esitluse ettevalmistuse protsessis kui ka läbiviimisel sain rakendada andragoogilisi põhimõtteid, et muuta “igav” ajaloo tutvustus interaktiivseks, eluliseks ja kõnetavaks. Osalejate tagasiside põhjal julgen väita, et see eesmärk sai täidetud. Kokkuvõttes võib öelda, et ELU projekti käigus arendasin nii teoreetilisi teadmisi, meeskonnatööks vajalikke pädevusi kui ka esinemisoskust.
Mihhail Laurand: ELU projekti “Welcome to Estonia” olen valinud just sel põhjusel, et see teema on mulle oma erialase tegevuse iseloomult lähedane. Minu jaoks oli äärmiselt huvitav koostöös teiste erialade tudengitega korraldada välistudengitele Eesti kulinaarsete traditsioonide esitlus ja degustatsioon. Sukeldumine võõrasse kultuuri ja traditsioonidesse on alati keeruline protsess ning meie projekt on aidanud erinevate riikide noortel tudengitel vabas atmosfääris omandada rohkem teadmisi Eestist, meie riigi traditsiooniliste roogade ja uute kulinaarsete suundade kohta. Tore oli tõdeda, et meie projekt kogus rohkelt huvi ja soovijate arv ületas kordades meie tagasihoidlikke võimalusi. Olen kindel, et meie projekt on pannud aluse iga-aastastele Eesti köögi ja traditsioonide tutvustavale üritusele välistudengite jaoks, sest saime osalejatelt äärmiselt positiivset tagasisidet. Projekti ettevalmistamise ja elluviimise käigus oli väga huvitav suhelda meie rühma teiste erialade tudengitega, kus iga osaleja sobitus harmooniliselt meie meeskonda ja andis oma panuse meie ühise projekti õnnestumisse. Usun, et sedalaadi interdistsiplinaarsed projektid koondavad üliõpilaskonda ja aitavad saada uusi kogemusi.
Luisa Valgiste: Liitusin just ‘Welcome to Estonia’ projektiga, et saada selgust ning uut ja huvitavat informatsiooni Eesti toidukultuuri ja selle kujunemise kohta. Meie rühmal kujunes kohe alguses selge suund ja eesmärk - millega tegeleme, mida korraldame, kes võtab mida enda kanda jne. Rühma liikmete omavaheline suhtlus oli lihtne, õhkkond sõbralik, ning kuna esindatud olid väga erinevatest valdkondadest üliõpilased, said kõik panustada just enda valdkonnale vastavalt. Ma sain enda kohta seda teada, et kuigi ma alles õpin audiovisuaalset meediat, on mul juba praegu olemas vajalik teadmistepagas ning kriitiline pilk selle kõige rakendamiseks (mitte vaid õppimise eesmärgil). Esitluspäeva suhtes kahtlesin ma asjatult - välistudengitele väga meeldis kõik meie korraldatu, nii esitlus, jutt kui ka toidud.
Marleen Keidla: Arvan, et “Welcome to Estonia” projektil on palju kasulikke omadusi. Lisaks silmaringi laiendavatele teadmistele toiduvaldkonnast, pakkus projekt ka võimalust arendada meeskonnas töötamist ning meeskonnakaaslastega arvestamist. Ilmselt tuleb meie projekti suurim positiivne külg välja pikema perioodi vältel, kui loodetavasti sarnast üritust korratakse. Üritus annab võimaluse ning platvormi tudengitele suhelda omavahel, leida oma koht uues keskkonnas ning luua uusi tutvusi, mis on lõimumise üks kõige olulisem osa. Tore oli näha, kuidas noored alustasid peale põgusat enesetutvustust omavahel vestlust,, kes kust on pärit ning kuidas nende kodune toidulaud on seotud Eesti traditsioonilise köögiga. Projekt arendas minu oskust töötada tiimis ning oskust korraldada edukaid ning kaasahaaravaid üritusi. Nägin, kui oluline on hoida asjadel järjepidevalt silma peal ning mitte jätta asju viimasele hetkele.
Karmen Stamm: Mina õppisin selle projekti juures, mis tegime („Welcome to Estonia“) väga palju juurde. Esiteks sain teada palju uut Eesti toidu kohta. Ma varem polnud väga süvenenud, miks ja kuidas ja kust mis alguse sai, nt teadsin küll, et kartul polnud meil aegade algusest peale, vaid tuli 19. sajandil, kuid ei teadnud varem meie ABC köögivilju, milleks olid kaalikas, kapsas ja naeris. Samuti polnud ma varem kunagi proovinud sõira, kuid pärast üritust sain ka ise proovida. Teiseks õppisin ma ka, et projekti korraldamine pole lihtne töö ning meeskonnatöö peab olema hea, et kõik oleks planeeritult korras, nagu ka meie ürituse korraldamine, mis ise kestis küll paar tundi, kuid eeltöö sellele oli väga suur, et kõik sujuks. Samuti sain aru, kui tähtis on mõelda ka eesolevatele probleemidele, mis võivad tekkida ning olla valmis igaks olukorraks, nt praegune koroona olukord, mille tõttu oleks võib-olla tulnud piirangud ürituste korraldamise kohta, kuid õnneks saime kohapeal laheda ürituse läbi viia.
Märten Opp: Valisin projekti “Welcome to Estonia”, kuna mulle pakkus huvi Eesti toidukultuuri ajalugu ning võimalus pakkuda välistudengitele materjal, mis aitaks neil paremini kohaneda Eesti kultuuriga ning tulla paremini toime argipäeva eluliste küsimustega. Arvan, et see projekti andis mulle mõlemast huvi pakkuvast teemast palju uut informatsiooni. ELU projekti “Welcome to Estonia” käigus õppisin väga palju uut huvitavat Eesti toidukultuuri kohta. Sain teada kuidas on kujunenud Eesti toidukultuur läbi ajaloo erinevate perioodide ning kuidas need perioodid on mõjutanud Eesti toidukultuuri. Veel õpetas projekt mulle meeskonnatöö olemust ehk arvestada ja hinnata iga liikme eriteadmisi, kasutada iga liikme oskusi ning probleemide lahendamist. Viimaseks tooksin välja, et projekt õpetas aega planeerima ning tähtaegadest kinni pidamist. Arvan, et meie projekt oli kokkuvõttes väga edukas, kuna projektis osalejad said palju uusi teadmisi ja oskusi ning välistudengid said uut kasulikku informatsiooni Eesti toidukultuuri kohta, mis aitab neil paremini ühiskonda sulanduda.
VIDEORÜHM:
Stina Mustonen: Peamiseks õppetunniks oli rühmatööst aktiivne osavõtt ning ajaplaneerimine. Kuigi ülikooliaastate jooksul on rühmatöid tehtud palju, on siiski iga kord katsumus kõigiga koostööd teha ning töid võrdselt jaotada. Käesolevalt ülesanne õnnestus ning tiimitöö sujus. Vastutus teiste ees andis tõuke, mis ajendas ülesandeid õigeaegselt lõpetama ning meeskonnatööst osa võtma. Varem on sellega olnud raskusi, kuid juba projekti algusest aktiivselt tegutsenuna oli hiljem selle võrra raskem kohustustest loobuda või neid ignoreerida. Projekti suunitlus lisas veelgi indu – tegemist polnud individuaalse või ühe õppeaine tööga vaid projektiga, mida saab ka peale aine lõppu edasi arendada ja kasutada. Lisandus kogemus stsenaariumi kirjutamisel, mida polnud varem teinud, kuid lõpliku hinnanguna õnnestus.
Gerli Kalkun: Mina sain väga palju uusi teadmisi eesti toidu ja toidukultuuri kohta. Mulle on süüa alati teha meeldinud, kuid selle rühmatöö käigus mõistsin kui vähe ma tean ikkagi eesti traditsioonilisest toidukultuurist. Ma olen väga õnnelik, et sain koostööd teha just sellise rühmaga. Meie rühmatöö sujus väga hästi. Kõik rühmaliikmed said omavahel väga hästi läbi ja tore oli nendega koostööd teha. Kuigi me õpime kõik erineval erialal, suhtlesime kui üks mees. Prismas peale 6h filmimist oli ikka kõigil tuju laes ja suhtlus toimus vabalt. Rühmas osaleda oli väga kerge, sest kõik asjad said õigeteks kuupäevadeks tehtud ja kõik panustasid rühmatöö õnnestumisse. Mina sain näidata oma tugevust - olla juht, kes koordineerib tööd ja filmimisel suunata, kuidas oleks parem näidelda, kuna olen sellega ise tegelenud aastaid. Samas sain ka väga palju uusi kogemusi ja teadmisi filmimise ja toidu vallas.
Sergei Ovtšinnikov: Ma olen väga õnnelik, et ma sattusin sellesse projekti ja sain enda jaoks kasulikke kogemusi ning teadmisi. Ma sain palju uusi teadmisi eesti toidu kohta. Kuigi olen kogu oma elu Eestis elanud, kuulsin paljudest asjadest esimest korda. Alguses oli raske suhelda uute inimestega teistest teaduskondadest. Suhtlemine ja ülesannete planeerimine oli alguses keelebarjääri tõttu keeruline. Ma pidin leidma endas teisi tugevaid külgi, et rühma aidata. Mulle väga meeldis, et sain end video filmimisel proovile panna. See oli minu jaoks huvitav kogemus, pärast kuut tundi võtteid võin öelda, et see polegi nii lihtne, kui paistab. Isegi need kuus tundi oli liiga vähe ja peaksime uuesti poodi minna ning lisa materjale üles filmida. Lõppkokkuvõttes suutsime me kõik üksteisega ühise keele leida ja tegime suurepärast tööd.
Karl-Robert Kurm: Projektiga liitumise üheks peamiseks ajendiks oli soov koguda teadmisi nii eesti toidukultuuri ajaloost kui ka selle edasisest arengust. Esimese loengu vältel mõistsin, et kultuurilised söögitegemise juured ulatuvad üpriski sügavale ning enese üllatuseks olid minu teadmised nendest üsna tagasihoidlikud. Peagi sai selgeks, et meie grupi ühiseks tööülesandeks kujunes video tegemine, mis tagantjärele vaadates oli väga meeldiv ning kindlasti õpetlik protsess. Videote tootmine aitas hästi siduda nii omandatud uued teadmised toidukultuurist kui ka andis võimaluse tegeleda millegagi, mida olen Tallinna Ülikooli õppima tulnud. Loomingulise protsessi märksõnadeks olid kindlasti usaldus ning soov teha käepäraste vahenditega midagi ägedat. Just need aitasid koostööd paremuse poole suunata ning igal ühel tekkis justkui kohustus ja soov anda endast parim võimalik panus. Usun, et videoga, mis projekti raames valmis, võib kokkuvõttes rahule jääda.
Ann Trummel: Minu jaoks oli see väga huvitav ja õpetlik kogemus. Näiteks sain ma rohkem teada eesti toitudest ja toidukultuurist, millest ma enne väga palju ei teadnud. Samuti sain esmakordse kogemuse kuidas kirjutada stsenaariumit, mida polnud kunagi varem teinud. Kuigi meie stsenaarium koosnes lõpus ikkagi rohkem Stina tekstist, siis mul on hea meel, et sain kokku panna lõpliku stsenaariumi, aidata kirjutada toiduaineid tutvustavaid tekste inglise keeles ja toimetada lõplik tekst, mis läks peale lugemisele. Ma olen väga õnnelik, et mulle sattus just see grupp, sest meie koostöö oli väga hea ja meil sujus kõik väga hästi. Me saime kõik omavahel hästi läbi ja koos asju teha oli väga tore. Me suutsime kõik etteantud kuupäevadest kinni pidada ja saime oma asjad õigeks ajaks tehtud.
Nikita Grankin: Algus oli minu jaoks raske, sest kõik tööd olid jaotatud ja mul polnud konkreetset ülesannet. Tundsin ennast ebavajalikuna, see oli väga kurb kogemus. Kui sain teada, et on vaja inimest, kes võtab ühendust Prismaga, olin kohe nõus seda enda peale võtma. Sain edukalt sellega hakkama ja enesetunne paranes. Videoklippide filmimises osalemine oli üsna põnev kogemus. Kuna olin näitleja rollis, siis kogesin ka esinemishirmu, kuid peale esimest kaht osa tundsin ennast juba julgelt, muutusin avatumaks ja sain nautida protsessi. Ka tiimitöö hakkas sujuma paremini ja oli isegi lõbus. Tahaksin mainida, et see oli minu esimene rühmatöö koos eestlastest tudengitega, sest kõik varasemad rühmatööd on olnud vene tudengitega. Kogesin alguses keelebarjäär, kuid edasi läks paremini nii mõistmisega kui enda mõtete väljendamisega, sest kõik olid heatahtlikud ja sõbralikud. Mul on hea meel, et sain teha koostööd nii andekate ja kohusetundlike inimestega.
KULTUURIRÜHM:
Simona Stenberg: Liitusin projektiga, sest tahtsin osaleda välistudengeid mõjutava projektiga. Ootasin välistudengitega otsest kontakteerumist ja suhtlemist, mis kujunes minu jaoks lõpuks teistmoodi välja. Meie projekti kogu gruppi koostöö oli hea ja sujuv, kuid eraldi minu alarühma koostöö kohati lonkas. Raske oli üldiselt leida ühiseid aegu, et kohapeal tööd teha ja ajaplaneerimine lonkas seetõttu samuti. Inimestevahelised suhted olid sellest sõltumata meeldiva tooniga. Isiklikult õppisin paremini oma aega planeerida ja kasutada ning seda tehes lähtuda paremini ka teiste inimeste võimalustest ja tinigmustest. Projekti lõpetan tundega, et saime midagi suurt ja tähtsat teostatud. Tulevikuks võtan kaasa parema suhtlemisoskuse ja koostöö oskuse. Juhendajaid tahaksin tänada, kuid kohati jäi puudu konkreetsusest.
Karl Margus Haud: Mina liitusin ‘Welcome to Estonia’ projektiga, sest pean meie kultuuri tutvustamist välistudengitele väga oluliseks. Miks me teeme asju nii nagu me teeme? Millal me neid teeme? Kuidas me teeme? Need on välistudengi jaoks ühed huvitavamad küsimused, asudes elama uude riiki ja kultuuri. Olles siin projektis, sain ma ka ise nendele küsimustele veel tähenduslikumad vastused. Ma õppisin, kui keeruline on panna midagi toimima ühe grupi inimestega, kelle elukorraldused on täiesti erinevad. Tihtipeale on väga raske leida ühist aega, et tulla kokku ja mõtteid arutada. Tekkivad valearusaamad ja vahel juhtub ka, et info läheb kaduma. Ühise pingutusena saime me aga nendest probleemidest jagu. Õppisin veel looma veebilehekülge. See oli minu jaoks täiesti esmakordne kogemus, ma polnud isegi varem kõrvalt näinud kuidas seda tehakse, oli ainult väga keeruline ettekujutus sellest. See osutus aga hoopis lihtsamaks. See oli nagu LEGO kokkupanek, kus haarad juppe ja asetad neid õiges järjekorras kokku ühtseks kujuks. Olen väga tänulik nendele teadmistele, mis siit olen omandanud.
Elsi Paas: Mina liitusin “Welcome to Estonia” projektiga, kuna ise õpin Rahvusvaheliste suhete erialal, kus igapäevaselt puutun kokku välistudengitega, kes tõesti vajavad abi, innustust ja toetust elades riigis, mis tihtilugu erineb nende kodumaast dramaatiliselt. Oli soov luua midagi sellist, mida saaksin uhkusega jagada oma kursusekaaslastega, mis oleks samal ajal huvitav ja kasulik, teeks nende ELU lihtsamaks. Usun, et meie kolme gruppi tulemus väärib nende tähelepanu. Selle koostöö käigus mina õppisin seda, et haridus või interdistsiplinaarsus ei ole primaarse tähendusega, loeb inimese isiklikud omadused, tema iseloom/temperamendi eripära, tema heatahtlikkus, avatus ja abivalmidus. Tänu ELU-projektile järjekordselt jõuan arusaamani, et nii päriselus kui ka selles projektis, puudub prerogatiiv valida meeskonnaliikmeid, mis aga arengu poolest võib osutada palju tulemuslikuks. Leian, et kõige rohkem õpetas see töö koostöisust, ajaplaneerimist ning järjepidevust.
Maimu Sisask: Minu jaoks oli "Welcome to Estonia" projekt esimene valik ja mul on hea meel, et selle valiku tegin. Olen alati olnud kultuuri inimene ja õppisin ka ise Eesti kultuuri paremini tundma. Huvitav oli teada saada, mida söödi 19.sajandil ja milline elu siis oli, praegu peaksime me oleme õnnelikud, et meie lauad on rikkalikud ja võimalused on märkimisväärselt paremad. Sain ka rohkem teada erinevate tähtpäevade kohta, mida ma juba teadsin, kuid siiski leidus kombeid ja traditsioone, millest ma ei olnud varem kuulnud kuna need ei ole enam populaarsed ja on vaikselt hääbunud. Projektis õppisin ma ka palju välistudengite ja nende vajaduste kohta, see oli ka üks põhjus, miks soovisin projektiga osaleda - aidata nende kogemust Eestis paremaks teha ja tutvustada seeläbi neile ka eesti kultuuri. Olen väga tänulik sellele projektile ja olen saanud palju uusi teadmisi ja kogemusi, mida ka tulevikus rakendada.
Dmitri Papušin: Mul on hea meel, et tegelesin just selle projektiga.(Welcome to Estonia) Mul oli suur tahe aidata välistudengitele kohanemisega. Projektist ootasin uued väljakutsed ja koostööd.Peamine probleem oli selles et oli väga raske ühise sobiva aega leida et teha vajalikud tööd. Lõppkokkuvõttes, igaüks leidis aega ja minu arvates saime ilusti hakkama. Minu arvates minu meeskonna liikmed andsid ennast kõik, et areneda meie projekti. Projekti lõppus mul jäid väga head muljed, omandasin uuesi teadmisi ja kogemusi. Sain tuttavaks huvitavate inimestega kellega tulevikus loodan kontaktis olla. Need teadmisi ja oskusi mida ma omandasin hakkan kasutama edaspidi nii palju kui võimalik. Meie jahendajad on väga toredad kes hea meelega aitasid meile projekti jooksul. Praegu mul on väga positiivsed emotsioonid ja olen tänulik kõikidele kes oli minu juures selle projekti jooksul!